Ma ei teagi nüüd kust alustada. Istun hetkel Tafalla rongijaamas ning ootan oma rongi, mis viiks mu Barcelonasse. Kell on hommikul 6.15..
Hetkeemotsioon on ärev, sest pean täiesti omapäi nüüd natuke hakkama saama ja Eestisse jõudma.
Nagu paljud on juba aru saanud, siis ma tulen tagasi koju.
Miks? Seda on mult nii palju küsitud, olen paljudele vastamata jätnud, sest kohati nagu ei oska midagi öeldagi.
Seega otsustasin, et kirjutan sellest juba kõigile, siin, siinsamas. Kohe kindlasti ei räägi ma nii avalikult reaalsetest põhjustest, aga mingi ülevaate saab ikka.
Ütleme nii, et mu suured unistused, lootused ja ootused tambiti üsna maa-alla.
Olgu, ma ei saa eitada, et ei olnud toredaid hetki, neid oli, kuid hetkel mõlgub mul peas kahjuks vaid see halvem osa.
Ma pidasin siin vastu poolteist nädalat, see on vähe, aga usun, et sain väga hea ülevaate mind eesootavast. Ma ei tule ära, sest olen pirtsakas või midagi, ei, kindlasti mitte, tegin heameelega asju, mida ma tegema ei pidanud (näiteks koristamine, nõude pesemine, söögi tegemine jne) Suureks raskuseks oli ka see, et 10-aastane neiu, keda hoidma pidin, ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt, kuid mulle tehti esialgu selgeks, et ta oskab rääkida suhtlustasandil inglise keelt.
Kuid ka see ei olnud reaalne põhjus, raske oli, aga küll ma oleks hakkama saanud.
Läks, kuidas läks, omamoodi kogemus jällegi, mis kindlasti tegi mind ka tugevamaks.
Paljudel on mõlgub peas ka küsimus, et kas ma otsin uue pere või, et miks ma ei otis uut perekonda. Vastus on lihtne, ma ei julge enam, sest ÄKKI läheb samamoodi.
Siitki sõidan ma koju hetkel üleüldsegi hädavalega, lubasin kahe nädala pärast tagasi tulla.. Haha, never gonna happen´.
Naljakas, et ma olen juba pikemat aega emale üritanud selgeks teha, et ta ei kohtleks mind kui last, ma olen suur tüdruk, aga noh, nüüd jonnisin telefoniotsas nagu
väike laps.
Ma õppisin tegelikult siin selle vähese ajaga enda jaoks palju uut ning hindasin mõned asjad elus täiesti ümber. Seda mitte juhtunu pärast vaid pigem nagu igatsuse tõttu. Olen alati materiaalset väärtus elus pidanud võib ka öelda, et kõige tähtsamaks. Jällegi täielik muutus mu mõttemaailmas, materiaalsetel asjadel ei ole mitte mingit väärtust, kui sa ei ole õnnelik.
Okei, ma kirjutan nii seinast seina, aga hea on ennast vahel lihtsalt välja kirjutada. Kahju, et mul sellist tuju ei olnud eesti keele eksamil.
"Ühe"sõnaga:
Ma olen lihtsalt nii hingepõhjani pettunud. Ma tean, et elus ei lähe kõik alati nii, kuis soovid, kuid ma nii lootsin, et kõik läheb hästi..
Samas hetkel on mu suurim soov jõuda lennukipeale ja sõita koju, kus mind ootavad head inimesed.
Nendest on olnud nii palju moraalset tuge minu jaoks, läbi virtuaalmaailma.
Kõige suurem tugi on olnud mu ema, kes on tunde päevas minuga rääkind, et mind rahustada ja teinud kõik, et ma saaksin ruttu siit ära, koju.
Ei saa mainimata jätta ka teisi sugulasi ja sõpru, kes on muretsenud uurinud, küsind ja aitand nii kuidas võimalik.
Mul on mingil määral paratamatult häbi minna tagasi Eestisse, tunnen end kui vähe läbikukkunud.
Ma ei jaksa enam kõigile nendele küsimustele vastata, ei jaksa, ei taha. Tahan lihtsalt saada oma normaalset elurütmi tagasi ja mõelda ruttu, mida ma selle aastaga nüüd peale hakkan, sest tühja passimine on viimane asi, mida ma tahan.
Eks näis, suvel puhkan ja naudin aega sõprade ja perekonnaga. Ma ei tea, mida veel lisada. Varsti tuleb rong ja algab mu oma väike seiklus.
(Nüüd on kell juba 14.06 ja ma olen õnnelikult lennujaamas ning ootan pingsalt oma lendu)
